Tallinna Fotokuu 2023 peanäitus
Peanäitus: Transs
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe Pavilion
Patricia Domínguez, kaader videost „Eyes of Plants“ (2019). Gasworks, London tellimisel.
Kuraator: Ilari Laamanen
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon (Jaan Koorti 24, Tallinn)
Avamine: 06.10 kell 18:00
Avatud: K–P 12.00–19.00
Tasuta sissepääs
Ratastooliga ligipääsetav
Vaatamine, vaatlemine, jälgimine. Tänapäevast elu, mida valitsevad ekraanid, saab kirjeldada mitut moodi. Digisuhtluses on elava ja elutu või tõelise ja ebatõelise vahekord endiselt ebamäärane. See, mida kunagi mõisteti tegelikkusena, omandab ebatavalise kuju. Sellel on ebatõepärane tekstuur.
„Transs“ uurib, kuidas kunstiteosed võivad tehnoloogia abil vahendatud maailmas sensoorsete kogemuste käsitlemise keerukamaks muuta, aga seda ka hõlbustada. Näitus on otsekui keeris ajas: spiraal, mis liigub inimliku ja mehaanilise, fantaasia ja tegelikkuse, veetluse ja puudumise vahel. Selle eesmärk on vaatajat eksitada ja vaatamisolukorda ümber kujundada. Vaatluse all on vaatlemine ise. Mida lähemale me tõelisele jõuame, seda kujuteldavamaks see muutub.
Piltide ja teabe lõuend on tihe ning lõputu. Tundub, et selle lõimed järgivad pulssi, mis on kõikehõlmav, ent siiski tabamatu. Kuid ükski pind pole läbitamatu. On katkestusi, mis julgustavad meid vaatenurka nihutama või suunduma otsima tundmatu lõime kaugeimat otsa … Küsimus on, mis juhtub siis, kui silmad on suletud? Milliseid narratiive silmuseks keeratakse ja millised tunded pinnale kerkivad? Kelle hääled kõnelevad?
„Transs“ koondab mitme põlvkonna kohalikke ja rahvusvahelisi kunstnikke, kes tegutsevad eri valdkondades. Varem loodud, aga ka äsja tellimustööna valminud teostega neelavad, häkivad ja vormindavad näitusel osalevad kunstnikud ümber tavapäraseid (audio)visuaalseid esitusvahendeid. Nad esitlevad kehade ja tehnoloogiate omapäraseid kohtumisi ning kasutavad kontseptuaalse vahendina hetkhäiringut (ingl glitch). See on lõhe ajas, žest, mis eeldab, et peatume korraks ja teeme parandusi.
Ilari Laamanen on New Yorgis tegutsev kuraator. Oma projektides vaatleb Laamanen kommunikatsioonivõimalusi ja väljakutseid hüperühendatud kultuuris. Ta on töötanud New Yorgi Soome Kultuuri Instituudi programmijuhina (2013–2020), kus ta kaasasutas ja juhtis MOBIUSe stipendiumiprogrammi vabakutselistele ja institutsionaalsetele kuraatoritele. Laamanen omandas magistrikraadi kureerimise, kunstivaldkonna juhtimise ja vahendamise erialal Aalto Ülikoolis ning bakalaureusekraadi meediaõpingute alal Turu Ülikoolis.
Kunstnikud
iSara Bjarland
Sara Bjarland on Amsterdamis elav Soome kunstnik. Ta lõpetas 2007. aastal Slade School of Fine Art’i Londonis ning osales 2012–2013 Genti Higher Institute of Fine Artsi stuudioprogrammis. Tema viimaste näituste hulka kuuluvad: „What My Hands Know“ Arti et Amicitiae’s Amsterdamis (2023), „Deposits“ Sculptor Gallerys Helsingis (2022), „with Love“ Anna Nordlanderi muuseumis Skellefteås, Rootsis (kuraator: Maria Ragnestam), „Constant Eruptions“ Hopstreet Gallerys Brüsselis (2020), „Crumple, fail, faint, fall“ Galleri Sinnes Helsingis (2020) ning „Uncertainty and Ground Conditions“ DASHis Kortrijkis, Belgias (2019). 2020. aastal pälvis ta Soome Kunstnike Liidult William Thuringi preemia ja 2019. aastal oli ta ühena viiest kunstnikust nomineeritud Soome kunstnikele suunatud Below Zero Prize’ile (ellu kutsutud Soome Instituudi poolt Londonis). Tema tööd kuuluvad Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseumi (Helsingi) ning Jenny ja Antti Wihuri Fondi (Helsingi) kollektsiooni, nagu ka mitmetesse erakogudesse Belgias, Soomes ja Hollandis.
iZody Burke
Zody Burke on Ameerika multimeediakunstnik ja muusik, kes elab ja töötab hetkel Tallinnas, Eestis. Ta kasutab skulptuuri ja heli šifrite loomiseks, et kaardistada hiliskapitalistliku Ameerika identiteedi komplekssust ja siduda maailma-ehitamist geoloogilise ajaga. Tema kunstipraktika hõlmab nii suuremõõtmelisi skulptuure, keraamilisi kõrgreljeefe kui eksperimentaalset muusikat, illustratsioone, videoteoseid ja tekstiilikunsti. Burke on näidanud oma loomingut nii mitmelpool USAs kui Euroopas ning tema viimaste näituste hulka kuuluvad: isikunäitus „Mousetrap (America Eats Its Young)“ DOM Galerijas Riias (2022) ning grupinäitused: „Entroopia kadalipp“ EKA galeriis Tallinnas (2023), „Staying in the Compost: Ghosts & Monsters of the Anthropocene“ Kanuti Gildi SAALis Tallinnas (2022), „Border as a Place“ Druskininkai linnamuuseumis Leedus (2022), „Rebel Rebel – 15 Years of Kuš!“ Low Gallerys Riias (2022), Noore Skulptori Preemianäitus ARS Projektiruumis Tallinnas (2022), „Conscious, Subconscious, (Collective) Unconscious“ Anderson Gallerys Richmondis, USAs (2022) ja „Flag Show“ Trixie Gallerys Den Haagis (2021).
iPatricia Domínguez
Patricia Domínguez Claro omab magistrikraadi (MFA) New Yorgi Hunter College’ist (2013) ja tunnistust New Yorgi Botaanikaaia botaanilise illustratsiooni kursuselt (2011). Tuues eksperimentaalses uurimuses kokku etnobotaanika, tervendavad praktikad ja ekstraktivismi, keskendub ta oma loomingus digitaalsete ja spirituaalsete suhete kaardistamisele erinevate elusolendite ja liikide vahel üha enam korporatiivses kosmoses maailmas. Tema viimaste näituste hulka kuuluvad: „Transmediale“ Berliinis (koostöös Suzanne Treisteriga, 2023), „Butterfly Affect“ Fondazione Sandrettos Torinos (2023), „Screen Series“ New Museumis New Yorgis (2022), „Rooted Beings“ Wellcome Collectionis Londonis (2022), „Abundant Futures in Troubled Times, TBA21“ C3As Córdobas (2022), Gwangju biennaal Lõuna-Koreas (2021), „Transmediale“ Berliinis (2021), „La Casa Encendida“ Madridis (2021), „How to Tread Lightly?“ Thyssen-Bornemisza muuseumis Madridis (2020), „Madre Drone“ CentroCentros Madridis (2020) ja „Green Irises“ Gasworksis Londonis (2019). Ta on etnobotaanilise platvormi „Studio Vegetalista“ eestvedaja ning hiljuti pälvis ta Beca Botíni (2022) ja SIMETRIA preemia, millega kaasneb residentuur CERNis (2021). Ta osales ka antoloogia „Documents of Contemporary Art: Health“ ning „Season 1 for TBA21“ loomisel (mõlemad 2020).
iCUSS Group
CUSS Group’i tegevused on hõlmanud nii veebitelevisiooni platvormi asutamist, veebiväljaandeid, digitaalkunsti kui ka mitmed kuratoorseid projekte nende peakorteris Johannesburgis. Kollektiivi huvitab kommertsi, kultuuri ja tehnoloogia superhübriidus, mida uuritakse läbi urbanistlike trendide, materiaalsete artefaktide ja noortekultuuri filtri kaasaegses post-postkoloniaalses Lõuna-Aafrikas. Mitmete ürituste korraldamisel, näiteks jätkuva kureeritud platvormide seeria „Video Party“ (2013–2014) puhul, on nad kasutanud kunsti näitamiseks ebatraditsioonilisi paiku nagu poode, et muuta kunst suuremal määral igapäevaelu osaks ning publikule kättesaadavamaks. CUSS Groupile pakuvad huvi globaliseerunud kaasaja digiarengud ning välistavad konstruktsioonid, mida võib näha poliitilise ja koloniaalajaloo pärandina veebirobotite ja trollide postgeograafilises maailmas, aga ka kunstimaailma formaatides ja institutsioonides.
iElo-Reet Järv
Elo-Reet Järv (1939–2018) oli Eesti nahakunstnik. Järv lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (1964), töötas kunstilise toimetajana kirjastuses „Eesti Raamat” (1969–1975) ning hakkas näitustel osalema 1966. aastal. Järv töötas oma loometee algul pigem nahakunsti ja köitekujundusega ning alates 1970. aastatest katsetas aina enam nahksete skulpturaalvormidega, mis hakkasid järk-järgult proovile panema tarbekunsti ja kujutava kunsti piire. Need katsetused kujunesid omanäoliseks skulptuuripraktikaks, mille poolest ta kõige enam tuntud on. 1990. aastatel esines Järv koos neosürrealistliku rühmitusega „Para-89”. Järvel toimus arvukalt isikunäitusi Eestis ja ta on osalenud rühmanäitustel mitmelpool Euroopas. Ta pälvis mitmeid preemiaid, seehulgas kahel korral Kristjan Raua preemia (1984 ja 2012).
iKarel Koplimets
Karel Koplimets on installatsioonikunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas, Eestis. Tal on magistrikraad fotograafias (Eesti Kunstiakadeemia, 2013) ning ta on läbinud kaheaastase kraadiõppe HISK’is (Kaunite Kunstide Kõrgkool Belgias, 2021). 2020–2022 oli ta üks riikliku kunstnikupalga saajatest ning 2013. aastal oli ta nomineeritud Köler Prize’ile. Koplimets on osalenud arvukatel näitustel nii Eestis kui välismaal. Tema viimaste näituste hulka kuuluvad: isikunäitus „One Is the Loneliest Number“ (AV17) galeriis Vilniuses (2022) ning grupinäitused „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“ KUMUs Tallinnas (2021) ja „Sonsbeek’s Conjunctions programme“ Park Sonsbeekis Arnheimis (2021). Tema teosed kuuluvad paljudesse kunstikogudesse Euroopas, sh Kiasma, Musée de l’Elysée (Šveits) ja Eesti Kunstimuuseumi kogudesse. Koplimets on osalenud ka erinevates residentuuriprogrammides, nt Euroopa Investeerimispanga kunstnike arendusprogrammis (Luksemburg, 2019) ja Helsingi rahvusvahelises kunstnikeprogrammis HIAP (2015).
iLaila Majid & Louis Blue Newby
Laila Majid ja Louis Blue Newby on kahe Londonis, Suurbritannias tegutseva kunstniku ühine koostööpraktika. Nende loomingut on rahvusvaheliselt tunnustatud ja näidatud, sealhulgas hiljutistel näitustel nagu: „Beautiful Girls on Top!“ Sadie Coles HQ’s The Shop’is Londonis, „Circa x Dazed Class of 2022“ Piccadilly Circus Lights’is Londonis, „SKINFLICKS“ Xxijra Hii’s Londonis, „not yet“ San Mei Gallerys Londonis, „healthy pink“ artist-run space’is Springseason Londonis ning „hold my hand by the tail“ galeriis Transition Two Londonis. Grupinäituste hulka on kuulunud: „south florida sky“ TICKTACK’is Antwerpenis, „Between You and Me“ San Mei Gallerys Londonis, „But Not Blue“ Collective Ending’is Londonis, „City Entwined“ Paradise Row’s Londonis, „I Knock On Your Skin“ SET Woolwichis Londonis, „Sour Persimmons Chasm“ Ex-Baldessarre’s Bedfordis, „Hydrangea“ Nakhon Ratchasimas Tais.
iNorman Orro & Joonas Timmi
Norman Orro on kunstnik ja muusik, kes tegutseb ökoloogia, tehnoloogia ja humanitaaria ristmikul. Tema helikunstiprojekt „Music For Your Plants” uurib maailma posthumanistliku prisma läbi, kus inimkesksed vaated pole domineerivad. Kasutades spekulatiivseid ja algorütmilisi loometehnikaid, püüab projekt ületada kunstlikku lõhet looduse ja kultuuri vahel. Semantiliste ja atmosfääriliste helide vastastikmõjus on tajutav teatav õõvastav, kuid samas meeldiv toon — tehislikust inimhäälest saab omamoodi linnulaul kividele. 2010. aastal alguse saanud projekti raames on Orro loonud nii kontseptuaalseid albumeid, visuaalseid esseid kui installatsioone, mis on päädinud ka mitmete märkimisväärsete koostöödega, nagu 56. Veneetsia biennaali Hiina paviljoni helikujunduse, DISmagazine’ile ja Ofluxo platvormile loodud audiovisuaalsete veebiinstallatsioonide ning esinemistega Creamcake festivalil ja Creepy Teepee’l.
Joonas Timmi sukeldub käsitöö modernsesse identiteeti, sulatades traditsioonilised puidutöötlemise meetodid sujuvalt kaasaegsete tehnoloogiatega nagu VR-modelleerimine, 3D-printimine ja CNC-freesimine. Tema töö on uurimus inimkogemusest ja meie materiaalsete omandite psühholoogilistest kihtidest, luues teoseid, mis tekitavad nostalgia ja igatsuse tunde, samal ajal funktsionaalsuse piire nihutades. Tema loomingule on iseloomulikud naturalistlikud vormid ja peaaegu inimlaadne kohalolu, mis kutsub vaatajat mõtistklema objektide rolli üle meie igapäevaelus ning nende võime üle tekitada emotsioone.
iPire Sova & Ando Naulainen
Pire Sova ja Ando Naulainen on kunstnikud, kes elavad ja töötavad Tallinnas, Eestis. Sova tegeleb eelkõige installatsiooni ja lavakujundusega. Naulainen töötab video, heli ja pildi manipulatsiooniga. 2017. aastal algatasid nad ühiselt kõigile avatud performatiivsete ürituste sarja „Persona“, mille keskseteks teemadeks on nii eneseavastamine kui ka kogukondlik identiteet. Üritustesari avaldub erinevates formaatides, nt installatsioonide, ühislugemiste, kostüümipidude ja raadiosaate kujul. Lisaks Sovale ja Naulainenile on „Persona“ tegemistesse kaasatud hulk erinevaid osalejaid, eesmärgiga pakkuda pinda erinevate eneseväljendusviiside uurimiseks.
iViktor Timofeev
Viktor Timofeev tegeleb genereeritud video, maali, installatsiooni ja heliga, kombineerides poolfiktsionaalsete keskkondade loomiseks sageli erinevaid meediume. Tal on magistrikraad Rotterdami Piet Zwarti Instituudist ja bakalaureusekraad New Yorgi Hunter College’ist. Tema viimaste isikunäituste hulka kuuluvad: „DOG“ Interstate Projects’is New Yorgis (2021), „God Objects“ Futura/Karlin Studios’s Prahas (2020), „Stairway to Melon“ Kim? Kaasaegse Kunsti Keskuses Riias (2017) ning „S.T.A.T.E.“ Drawing Roomis Londonis (2016). Temad viimased grupinäitused on olnud: „Shallow Springs“ Kohta Kunsthalles Helsingis (2023), 14. Balti triennaal CAC’is Vilniuses (2021), „Unexpected Encounters“ Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumis (2019), „A Barbarian In Paris“ Fondation Ricard’is Pariisis (2018) ning „Somewhere In Between“ Bozaris Brüsselis (2018).
iAnu Vahtra
Anu Vahtra on foto-, video- ja installatsioonimeediumis töötav kunstnik, kelle looming on sageli seotud ruumilise konteksti või arhitektuurse keskkonnaga, kus loomingut näidatakse. Lähtudes konkreetse koha arhitektuurilistest iseärasustest ning ajaloolisest ja kontekstuaalsest taustast, keskendub Vahtra teostes sageli näituseformaadile ja näituseruumi spetsiifikale, kuid käsitleb ka linnaruumiga seotud küsimusi. Vahtra on osalenud mitmetel rahvusvahelistel grupinäitustel ja esinenud isiknäitustega nii Eestis kui mujal. 2017. aastal osales ta ISCP residentuuris New Yorgis ja 2020. aastal WIELSi Kaasaegse Kunsti Keskuse residentuuris Brüsselis. Alates aastast 2022 töötab Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti magistriõppekava juhina.
iJessica Wilson
Jessica Wilson loob arvutianimatsioone, mis tegelevad füüsilise ja virtuaalse maailma läbipõimunud suhete uurimisega. 2023–24 on ta residentkunstnik Rijksakademie van Beeldende Kunstenis Amsterdamis, Hollandis. Tema viimaste isiku- ja grupinäituste hulka kuuluvad: „Perfectly Clear“ Kai Matsumiya galeriiga Liste kunstimessil Baselis, „The Painters New Tools“ Nahmad Contemporarys New Yorgis (2022), „Under the Hood“ Riga Technoculture Research Unitis (2022), „Screen Series: Jessica Wilson“ New Museumis New Yorgis (2020), „Not Normally at Rest“ Page’is New Yorgis (2020) ning „Faulty Bulb“ Crush Curatorialis New Yorgis (2019). Tema teoseid on näidatud ka linastustel ja filmifestivalidel, sh Callie’s’s Berliinis (2023), Rotterdami rahvusvahelisel filmifestivalil (2020), näituse „Global Anesthetics“ raames Ateenas (2019), Art Metropole’il Toronto Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2019) ning Pioneer Worksis New Yorgis (2018). Wilson elab ja töötab New Yorgis ning Amsterdamis.
iDiane Severin Nguyen
Diane Severin Nguyen töötab fotograafia, video ja installatsiooniga. Katsetades nii materjali kui skulpturaalsete vormidega, näeb Nguyen fotograafilises hetkes eelkõige transformatsiooni võimalust. Soovides väljuda fotograafia dokumenteerivast raamistikust suhestub kunstnik fotoga pigem kui ihast ja spekulatsioonidest kantud tingimuste kogumiga. Tema videolooming annabki hääle nendele pingetele, uurides võimul ja ohvriks olemise ajalugu ning kultuurilist (ja isiklikku) kujundiloomet mõjutavaid propagandavorme. Tema töid on näidatud rahvusvaheliselt, sealhulgas kunstipaikades nagu SculptureCenter, The Renaissance Society, Rockbund Art Museum, MoMA PS1, Carnegie Museum of Art, Schinkel Pavilion, Jeu de Paume, Hammer Museum jpt. Tema filmid on linastunud New Yorgi filmifestivalil, Rotterdami rahvusvahelisel filmifestivalil ja Berlinalel. Nguyen on värske 2023. aasta Guggenheimi stipendiaat ning ta elab ja töötab New Yorgis.
iVeli Granö
Veli Granö on töötanud mitmetes erinevates kujutava kunsti meediumites. Tema huvi kujutise vastu on seotud selle erilise ja pidevalt muutuva võimega lugusid jutustada. Seetõttu kasutabki Granö oma tööde loomisel väga erinevaid fotograafia ja filmitegemise võtteid. Kuigi Granö tööd on vahel väga abstraktsed, on nende taga alati ka midagi konkreetset, vahel isegi „puhast“ dokumentalismi. Veli Granö töid on näidatud Kiasma kaasaegse kunsti muuseumis, Veneetsia biennaali põhinäitusel, Manifesta biennaalil, MoMA PS1’s, Sydney biennaalil, Whitney muuseumis, Baltic Centre for Contemporary Art’is jm.